Seoses 1956. aastal kinnitatud Eesti NSV maanteede uue arengustrateegiaga, mis seadis sihiks siinse teedevõrgustiku kaasajastamise kümne aasta jooksul, tuli Tallinna Teedevalitsusel kiiresti leida koht, kuhu rajada kava elluviimiseks vajalik tootmisbaas. Esimeses järjekorras tuli ehitada asfaltbetoonitehas.

Nõukogude perioodil oli ehitusorganisatsiooni tegevus ilma ettevõtte oma korralikult väljaehitatud tootmisbaasita mõeldamatu. Seega sai peainsener Gunnar Laev korralduse leida kiiresti asfaltbetooni tootmiseks sobiv koht.

Kuna tootmisbaasi rajamise üheks oluliseks eelduseks oli raudtee lähedus, jäi sõelale kaks varianti: Lagedi ja Riisipere. Lõpuks otsustati Lagedi kasuks. Tootmisbaasi projekteerimisega alustati 1959. aastal. Esimese toodangu andis Lagedi asfaltbetoonitehas 1961. aastal ja see läks Tallinn-Tartu maanteele. Lagedi asfaltbetoonitehas oli Pahnimäe ja Toila järel kolmas Eestis käiku antud tehas.

Uus tee-ehitusettevõte kuulus III grupi majandite hulka. Toonases jaotuses tähendas see tagasihoidlikumaid palgavõimalusi ja väiksemaid investeeringuid.

Noore ettevõtte esimeste tegevusaastate pearõhk läks uue asfaltbetoonitehnoloogia juurutamisele. Lagedi asfaltbetoonitehase käikuandmise järel 1961 aastal hakati kümnendi keskpaigas suurt tähelepanu pöörama pindaktiivsete lisandite kasutamisele, tänu millele paranes katte nake ja segu töödeldavus. Lagedi tootmisbaasis võeti esimesena Eestis kasutusele Johannes Hindi poolt välja töötatud ja Moskva uurimisinstituudis edasi arendatud tehnoloogia. Selle abil oli võimalik toota mittemärguvat fillerit.

Tollane ettevõtte juht Vladimir Allikas väärib esiletõstmist Karjala graniitkillustiku kasutuselevõtmisega. Nimelt oli Lagedi asfaltbetoonitehase esimestel tegevusaastatel ettevõttel segu valmistamiseks võimalik kasutada ainult paekillustiku. Tänu V. Allika isiklikele kontaktidele ja tutvustele õnnestus ettevõttel edaspidi saada kvaliteetset graniitkillustikku Karjalast.

1959-1962 Pärnu mnt 53,2-57,9 km vahelisel lõigul ehitati muldkeha 12 meetrit laiuseks.

1960-1962 – ehitustööd Liiva-Saku-Kanama-Keila mnt 8,2 km pikkusel lõigul. Mahukamaks tööks sellel lõigul oli 86,7 meetri pikkuse Valingu viadukti ehitamine.

1961-1972 tehti ulatuslikke ehitustöid Tallinn-Pärnu mnt 12,4-64 km lõigul, so Märjamaani.

1961-1969 Tallinn-Tartu mnt suuremahulised ehitustööd kogu toonase Harju rajooni piires (4-50,9 km).

1961-1965 Tallinn-Viljandi mnt 10-70,3 km kapitaalremonditööd.

1963-1966 rajati hanketööde korras Mustamäele Akadeemia tee, Vilde tee ja Ehitajate tee ning rekonstrueeriti Pirita-Pärnamäe teed.

1964-1967 Tallinn-Narva mnt 4,9-12,2 km vaheline lõik. Tulemusena valmis Eesti esimene 7,1 kilomeetri pikkune kahe eraldatud sõidusuunaga maanteelõik.